See et mina sõitsin jalgrtattaga 2021 aastal kokku 4990 kilomeetrit pole oluline.
Olululised asjad olid...
Et rekonstrueeriti Otepää maantee Pühi küla ja Makita vaheline lõik.
Seal hulgas ehitati Pangodisse jupike uut jalgratta ja jalgteed.
Varvamäge tehti natuke jälle madalamaks.
Teeehitus varvamäel, partemal on näha madalamaks kaevatud, uue tee säng.
Rõika bussipeatus koliti Rõikalt minema, Kiisa-Peeda teeotsa juurde ja nimetati ümber Roika peatuseks.
Roika bussi peatus, Varvamäel.
Savi peatus koliti kunagise Savi kõrtsi juurest, kunagise Kodijärvevalla vallamaja aseme peale. (Savi-Peeda teeotsa juurde).
Kunagise Kodijärve vallamaja ase, 2020 aastal(puud/põõsad ees paremal).
Kodijärve vallamaja ase ja savi bussipeatus 2021aasta sügisel.
☺☺☺☺☺
Rekonstrueeriti Põlva - Reola maantee ~7Km lõik, Vanakuustest Reolani.
Melliste - Heiti maantee tolmuvaba kate ehitati lõpuni. (Poka - Mäletjärve - Kriimani lõik).
Kõik suuremad kruusateed mis viivad Lukemõisa juurde, said Tolmuvaba katte.
Kõige olulisem neist minu jaoks on vast. Unipiha - Lukemõis - Pangodi marsruut.;)
Ka Pilka - Viira maantee sai natuke tolmuvaba katet juurde(Pilkalt Sääskülla.).
Ignasest - Igeverre on ka nüüd tolmuvabakattega tee.
Ma arvan, et nii ongi hea, kui Uniküla Aadami - Ignase lõik veel kruusaga on. On võimalik leida vaheldust ja autoliiklus ka on kruusa peal vast natuke madalam.
Metsa raiuti hoolega üle kogu maa ikka jätkuvalt vähemaks. Ja rikuti ka vanu häid teid jätkuvalt edasi.👅
Metsamaterjaali ladustamine, Laane - Luha tee ääres, Kambjas.
Kindlasti on igal endast lugupidaval eestlasel, sõltumatta tema soost ja sissetulekust, kodus olemas tema enda isikilik õmblusmasin. Millega ta ise oma pükse parandab, või mõnikord isegi mõne riideeseme mis muidu hästi selga ei istu, parajaks teeb.
Ja kui se tõepoolest nii on, siis kindlasti on paljud kogenud ka seda, et venivast kangast riideid on väga keeruline õmblusmasinaga parandada. Koduse masina puhul sobib enamsti veniva kanga õmblemiseks, siksak õmblus. Nõel peaks ka sobiv olema. "Ballpoint" otsaga, või spetsiaalne "jersey" nõel.
Tavalise kodu kasutuseks mõeldud masinaga õmmeldes, kipub masin veniva kanga välja venitama. Võib tekkida arvamus, et seda kangast ei saagi tavalise masinaga ise õmmelda. Niidiga venitab iga piste juures siksakõmblust kitsamaks kokku, samal ajal pikkupidi venib kangas masina talla alla söötmisel välja ja pärast jääbki selline õmbluse koha pealt välja venitatu ja krousitud inetu töö. Või saab lausa liiga suureks venitatud lötendav riide ese, millega midagi teha pole. Kunagi ma arvasin, et ainus põhjus miks se juhtub, seisneb minu kehvas näpuosavuses ja puudulikus õmblusmasina kasutus oskuses. Aga siis paar aastat tagasi, juhtusin lugema internetist mingisuguselt ingliskeelselt käsitöö leheküljelt, et selleks on olemas tugikangad, mille saab hiljem ära rebida, või on vees lahustuvad tugikiled. Tugikile saab samuti ära rebida, ning hiljem rohke veega viimsegi jäägi välja pesta. Ja siis üks naine seal lehel kirjutas veel, et kuidas ta oli edukalt kasutanud pabersalvrätte oma ujumistrikoo valmistamisel, sest tugikangast polnud käepärast. Et saavat ka pärast välja rebida ja pesus pidavat jäägid õmblusevahelt ära tulema. Et mul ka polnud tugikilet või kangast kusagilt võtta. Siis proovisin ka seda tema meetodit. Õmmelda sai väga edukalt, kuid täielikult seda paberisodi mina õmbluse alt kätte ei saanud. Aga päris mittmete pükste läbikulunud ja hargnevad õmblused, sain niivisi parandatud. Aga alati jäi seda pabersodi sinna õmbluse vahele.. Proovisin vetsupaberit ja salvrätte, aga ikka sama. Lõpuks proovisin jõupaberiga.. Aga seekord natuke keerulisemat tööd, kui et lihtsalt hargnevad õmblused. Paikasin oma suhteliselt uusi pikki talviseid ilma polstrita pükse. Sadula klambri nurk oli neile augu sisse kulutanud.
Ütlen kohe ära, et pakkimispaber siiski ei sobinud. Selle sai küll paremini kätte. (Rebides ja pintsetidega õngitsedes.) Kuid se paber oli liiga habras. Vaatamata sellele, et panin tüki paberit nii paiga külge, kui ka pükstele sissepoole, rebenes paber õmblemise ajal pikki õmblust katki ja krousis ikkagi paiga mõnest kohast ära. Voldid jäid paigale sisse. Aga muidu paikamine õnnestus. Ma olen rahul. Kõigepealt õmblesin paiga suuruse tüki paberit paiga külge, et paik sirge püsiks.
Suure paberitüki teiselepoole panin niisama alla. Paika ma ei palistanud. Pärast lõikasin lihtsalt küünekääridega õmbluse ligidalt üleliigse serva ära. Paiga enda ma sain ühtede oma vanade lühikeste rattapükste küljest. Selle kohapealt, mis veel terve oli.
Ei mäleta enam, kas ma allapoole jätsin valge niidi meelega, et kui nässu läheb oleks lihtsam lahti harutada, või lihtsalt ei viitsinud poolida.
Paber on ära rebitud, nüüd veel pintsetidega vaja viimane osa ka õmbluse alt ära sikutada.. Ja paiga üleliigne serv maha lõigata. Nagu näha minu õmblused ei saanud väga profesionaalsed. Kuid se väike auk mis oli, sai sellele vaatamata parandatud, edasi ta enam ei rebene. Seega võin oma töö lugeda õnnestunuks.
Ja lõpptulemus sai siis selline. Nendes kohtades, kus paber katki rebenes, on voldid sees. Aga pükste funktsiooni se ei muuda, lihtsalt visuaalselt on natuke kole, aga ega selle kohapeal se ei paista, kui just keegi ekstra vaatama ei lähe. Spetsiaalse ära rebitava tugikanga oleks 99.9% tõenäosusega ilus sirge paik saanud.. väljaarvatud siis minu kõver masina juhtimine. Ja et natuke vahepeal niiti alla ka kakkus. ;)
Aasta ja 10 kuud hiljem, ehk siis järelsõna vist.
Järgnevad pildid on tehtud täna. Paikasin 26 Jaanuaril 2020. Täna on 03.12.2021. Paik on pidanud hästi. Seda vaatamate sellele, et ma servi ei palistanud. Ja se üllatab mind. Ma arvasin, et ega nii lihtsalt seda teha ei saa.. Mõtlesin et se paik ilmselt tuleb varsti maha. Et palistamata serv hakkab hargnema. Et jääb kuhugi sadula klambri serva taha ja tõmbab midagi puruks.. Sadula klambri terava nurga, mis pükstele tolle augu hõõrus, ma loomulikut viilisin ümaraks.
Tänaseks on mul ka spetsiaalset tugikangas varutud. (Masintikkimiseks mõeldud rebitav tugikangas.) Ka jupp ilma liimita tugikilet. Esialgsel poroovimisel oli rebitavat tugikangast väga hea kasutada. Se on jäik ja hoiab kanga hästi paigal ja sirge. Tugikilega ma nii hästi toime ei tulnud. Selle ilmselt peaks millegiga kanga külge liimima. Ehk siis suudaksin ka mina kuidagiviisi selle abil õmmelda, või peaks koos sellega riide mingi tikkimisraami vahele kruvima. Ei tea. Oleks pidant sellise kile ostma millel üks külg on kleepuv. Aga ma mõttlesin, et äkki se liim rikub kanga ära. Ka selle tugikile enda suhtes ma olin kahtlev, sest kusagil polnud öeldud millest se tehtud on. Ma usun, et se on tärklis ja seega keskonnaohutu ja ka tehnilisele kangale ilmselt suurt ohtu ei kujuta, aga mine sa tea. Ehk on tugikile sellest rebitavast kangast isegi keskonnaohutum?
PS. Kui ma järgmine kord omal mingeid rattariideid parandan. Kasutan tugikilet, või seda rebitavat spets kangast. Ja kui siis hästi õnnestub ja ka mõne normaalse pildi suudan teha oma tööst, siis ma postitan selle ka. Seekord said pildid sellised millega ma ise pärast rahul polnud. Seepärast ka selle blogi tegemine ootas peaegu 2 aastat. Ma ju muidu oleks tahtnud kohe oma kätetööga eputada. ^_^
Kõigepealt tuleb kett korralikult puhtaks pesta. Avio bensiiniga. Seejärel tehnilise piiritusega pesta. Uue keti korral on mõistlik kõigepealt tehasemääre ära kasutada, ehk sõita umbes 200 km sellega. Et tehasemääre liiva külge ei korjaks, võib keti pealtpoolt ketipesuvahendiga niisutatud lapiga enne üle pühkida.
Edaspidi, uuesti vahatamiseks bensiiniga pesta pole vaja. Kraani all veega loputada, lasta kuivada. Ja siis võiks tehnilisepiirituse sees veel loksutada. Tihendiga säilituskarp pole pesuks kõigeparem, sest tihend tursub bensiiniga üles ja siis ei taha kaan kinni minna, piiritus jälle kuivatab tihendi kokku ja hakkab kaanevahelt läbi andma. Aga saab hakkama. Karbi võib panna minigrip koti sisse.
Millega vahatan.
Proovisin suurt jämedat küünalt. Oli mingi Hollandis valmistatud bolisius nimeks. Se on päris hea. Proovisin ka mingeid peenikesi, ca 2cm läbimõõduga majapidamis küünlaid. Vist olid Viljandis tehtud.
Jalgrattaketi pesu, piiritusega.
Kodumaised küünlan nii hästi ei sobinud. Vällamaa suure küünla rasv püsis üle 300Km keti peal. Kodumaiste majapidamisküünalde rasv ei jäänud vist nii hästi keti külge kinni. Või olid mingid muud põhjused, mida ma ei oska arvata. Ma arvan, et jämedama küünla rasv sisaldab rohkem lisandeid. Ilmselt ka kallim küünal sisaldab rohkem erinevaid lisandeid. Aga millised lisandid keti määrimiseks olulised on ei tea. Osad kallid küünlad vist sisaldavad mesilas vaha. Teised jälle mingeid polümeere. Jämedatele küünaldele on lisatud vist midagi, mis teeb rasva lombi tahiümber suuremaks, ehk paneb siis vaha madalamal temperatuuril sulama? Ja siis välimine kiht on mingist kõvemast, läbipaistvamast vahast või asjast. Neil suurtel hollandi küünaldel oli se välimine kiht üsna paks. Mitu millimeetrit.. 4 või 5mm äkki.. vähemalt 3.
Proovisin ka parafinõli küünlarasva sisse segada. Algul tundus, et se töötas hästi, kett oli vaiksem ja tundus, et ka vihma kindlam, siis pikapeale ikkagi jõudsin arusaamisele, et se polnud hea varjant. Vaha ei jäänud õli tõttu nii hästi ketikülge kinni. Võibolla polnud ka õli sobiv. Kasutasin saunalava õlitamiseks mõeldud parafinõli.
Kuidas vahatan.
Keti vahatamine, pliidil.
Vahatamiseks ma panen keti, keti ühendus lüliga kokku ja traadijupi ühenduslülivahelt läbi, et se lahti ei tuleks ja et oleks mugav seda traati pidi ketti hiljem vahaseest välja tõsta. Vaha panen ainult niipalju, et kett korralikult üleni vaha sees oleks. Nii kulub vaha vähem. Kuigi ma pesen iga kord ketti piiritusega, läheb pika peale vaha siiski hirmsaks. Piiritus ei pese vana vaha korralikult ketivahelt välja. Ja siis ta sulab sealt sulavaha sees olles välja. Määrib kogu ilusa vaha mustaks. :P Kui vaha vähe on pole nii kahju teda liiga mustaks saades uuega asendada. Vaha sees hoian ketti mingi 20 minutit segan/liigutan teda vahepeal. Et kõik õhumullid ketilülide vahelt välja tuleks. Liiga kuumaks ei tasu vaha lasta, se võib põlema ka minna ja võibolla mõjub ka ketile liigne kuumutamine halvasti. Käega katsun kausi serva, et oleks kuum kuid lühikeseks ajaks saab kätt külge panna. Lasen algul pliidipeal jahtuda, kuni saab palja käega kausist võtta. Siis panen kausi põjapidi külma vette. Liigutan ketti kausipõhjamööda, et see kinni ei jääks. Aga et ta oleks kausipõhjaga kontaktis. Nii jahtub kett kiiremini kui vaha. Teras on parem sooja juhtija, samas sooja mahutavus on ketil väiksem. Vaha paisub vedelas olekus päris palju. Lastes kettil vedela vaha sees jahtuda, hakkab vaha keti pinnal hanguma ja kokku tõmbuma, ümbritsetuna vedela vahaga, ei tekki nii palju tühimike keti lülide vahele. Kaussi hoian taguotsapidi külmas vees kuni vaha hakkab paksuks minema. Nii kui kirme/nahk vahale peale hakkab tulema, tõstan keti vaha seest välja ja viskan külma vette, seda igaksjuhuks, et kogu vaha kohe ruttu ära hanguks, et ta keti ümbruses mingil juhul uuesti sulama ei hakkaks. Või muidu pehmes olekus lahti ei kooruks.
Nii saab kett küll üsna kange ja vaha jääb ka ketile rohkem kui vaja.
Jalgrattakett, peale vahatamist.
Aga sellest pole lugu. Enne keti peale panekut, tuleb teda lihtsalt natuke väntsutada, üle mingi pulga kedrata. Näiteks akna või ukse lingi.. pärast on küll parafiini kõik kohad täis, aga.. minu oma akna link ja, mis siis. :P Keti luku lahti saamine võib olla vaevarikas. Connex lukk tuleb lihtsamalt lahti. Pildil oleva kmc luku avamine on vaevarikas ja iga järgmise vahatamisega paistab et muutub keerulisemaks. Viimane kord koputasi millegiga, et lingi neet plaadi soones edasi liiguks. Tuleb jälgida, et ketiluku pooled keti küljest välja ei kukuks. Muidu neid tagasi torgates võib osa vaha kaotsi minna. Se oligi põhjus miks ma keti lukuga suletuna vaha sisse panin. Selleks, et keti pealepanemisel, lukupooled küljest ei kukuks, võib teipi või isoleeri ümber luku ja ketiotsa panna, kuniks kett läbi käiguvahetaja on topitud.
Palju ühe ketiga sõita olen saanud ja kui tihti vahatan.
Praegu läheb mul vahaga teine kett. Esimene kett oli wippermann connex 11s0, teras kett, ilma millegi eriliseta, peale connex keti luku. Sellega sõitsin umbes 4000 km ära. Kuigi need esimesed 4000 km oli päris palju katsetamist ja vahepeal siis ei töötand nii hästi. Mõnikord hakkas juba 80Km järel kriuksuma. Aga to kett veel tegelikult käib, rullikud on küll kulunud, kuid lingi needid ja plaadi aukude kulumus veel 0.5% pole jõudnud. Teisel Juunil 2021 vahetasin siis keti, et hammasrattad liiga ära ei kuluks, mõte oli, et sõidan vahepeal uue ketiga ja siis saab jälle vana panna tagasi. Nüüd on varsti 3000 Km uue ketiga sõidetud. Tundub, et se shimano ultegra kett on vastupidavam? Või on asi selles, et ma olen vahatamise paremini käppa saanud.
Ühekorra talvel proovisin ka soolatatud tugimaanteel sõitu vahatatud ketiga. Sõitsin Põlva-Reola Maanteed, Vanakuustest Tartusse. Pärast oli keti vasak külg roostes. Mööda vuhisevad autod kastsid, nii minu kui jalgratta ja selle keti vasaku külje, teesoolaveeuduvihmaga üle.
Vahatatud jalgratta kett, peale talvist sõitu, suure liiklusega soolatatud tugimaanteel.
Aga kui soola pole, on ka talvel külmailmaga väga hea vahatatud ketiga sõita... Võibolla parafin õli lisamine aitas ka midagi, aga ma ei usu. (Talvel ma katsetasingi saunalavaõliga segatud vahaga.)
Ilus päikese loojanguga video, eelmisest talvest: Poka Loomulikult sõitsin ma seal vahatatud ketiga. ^_^
Ja siis see ilus lumise metsaga video on ka vahepeal väga ilus: https://youtu.be/rOtbaJSjlcM Langelt Mõrale, Tuigo kalmistust mööda. ^_^ Aga ei mäleta palju tol päeval seal külma, või sooja oli. Sellistel ilma soolata teedel toimis vahatatud kett väga hästi. Aga ka vihm ei teinud eriti midagi kurja. Peenikeste küünalde vaha aint ei kannatand vihma hästi. Ka õliga segamine ei andnud piisavalt häid tulemusi vihmaga. Aga muidu ainult sool oligi kahjulik vahatatud ketile. Varasematel aastatel kui õli kasutasin, rohkesti panin teda alati, siis rooste ketile talvel ligi ei pääsend, küll aga liiv Tartu kergliiklusteedelt. Se jäi õlise keti külge kinni. Kett krigises kõik ja kulus väga kähku ära. Ultegra ketiga vaevu - vaevu sai 3000 Km sõita. Shimano 105 Kett kulus rutem. 105 ketil on välimised plaadid spetsiaalse kattega katmata, kuluvad vahed rutem suureks ja liiv pääseb vahele. Seepärast kulub rutem. Ma arvan nii. Et siis ma arvan, et isegi vihmaga on vahatatud kett parem, isegi kui kruusa jms teid mööda sõita.
