reede, 3. detsember 2021

Rattapükste ja muude venivast riidest riiete ise parandamisest - õmblusmasinaga.

Eesõna, millega ja kuidas.

 Kindlasti on igal endast lugupidaval eestlasel, sõltumatta tema soost ja sissetulekust, kodus olemas tema enda isikilik õmblusmasin. Millega ta ise oma pükse parandab, või mõnikord isegi mõne riideeseme mis muidu hästi selga ei istu, parajaks teeb.


Ja kui se tõepoolest nii on, siis kindlasti on paljud kogenud ka seda, et venivast kangast riideid on väga keeruline õmblusmasinaga parandada. Koduse masina puhul sobib enamsti veniva kanga õmblemiseks, siksak õmblus. Nõel peaks ka sobiv olema. "Ballpoint" otsaga, või spetsiaalne "jersey" nõel.

Tavalise kodu kasutuseks mõeldud masinaga õmmeldes, kipub masin veniva kanga välja venitama. Võib tekkida arvamus, et seda kangast ei saagi tavalise masinaga ise õmmelda.
Niidiga venitab iga piste juures siksakõmblust kitsamaks kokku, samal ajal pikkupidi venib kangas masina talla alla söötmisel välja ja pärast jääbki selline õmbluse koha pealt välja venitatu ja krousitud inetu töö. Või saab lausa liiga suureks venitatud lötendav riide ese, millega midagi teha pole.
Kunagi ma arvasin, et ainus põhjus miks se juhtub, seisneb minu kehvas näpuosavuses ja puudulikus õmblusmasina kasutus oskuses. Aga siis paar aastat tagasi, juhtusin lugema internetist mingisuguselt ingliskeelselt käsitöö leheküljelt, et selleks on olemas tugikangad, mille saab hiljem ära rebida, või on vees lahustuvad tugikiled. Tugikile saab samuti ära rebida, ning hiljem rohke veega viimsegi jäägi välja pesta. Ja siis üks naine seal lehel kirjutas veel, et kuidas ta oli edukalt kasutanud pabersalvrätte oma ujumistrikoo valmistamisel, sest tugikangast polnud käepärast. Et saavat ka pärast välja rebida ja pesus pidavat jäägid õmblusevahelt ära tulema. Et mul ka polnud tugikilet või kangast kusagilt võtta. Siis proovisin ka seda tema meetodit. Õmmelda sai väga edukalt, kuid täielikult seda paberisodi mina õmbluse alt kätte ei saanud. Aga päris mittmete pükste läbikulunud ja hargnevad õmblused, sain niivisi parandatud. Aga alati jäi seda pabersodi sinna õmbluse vahele.. Proovisin vetsupaberit ja salvrätte, aga ikka sama. Lõpuks proovisin jõupaberiga.. Aga seekord natuke keerulisemat tööd, kui et lihtsalt hargnevad õmblused. Paikasin oma suhteliselt uusi pikki talviseid ilma polstrita pükse. Sadula klambri nurk oli neile augu sisse kulutanud.

Ütlen kohe ära, et pakkimispaber siiski ei sobinud. Selle sai küll paremini kätte. (Rebides ja pintsetidega õngitsedes.) Kuid se paber oli liiga habras. Vaatamata sellele, et panin tüki paberit nii paiga külge, kui ka pükstele sissepoole, rebenes paber õmblemise ajal pikki õmblust katki ja krousis ikkagi paiga mõnest kohast ära. Voldid jäid paigale sisse. Aga muidu paikamine õnnestus. Ma olen rahul. Kõigepealt õmblesin paiga suuruse tüki paberit paiga külge, et paik sirge püsiks. 

Suure paberitüki teiselepoole panin niisama alla. Paika ma ei palistanud. Pärast lõikasin lihtsalt küünekääridega õmbluse ligidalt üleliigse serva ära.
Paiga enda ma sain ühtede oma vanade lühikeste rattapükste küljest. Selle kohapealt, mis veel terve oli.


Ei mäleta enam, kas ma allapoole jätsin valge niidi meelega, et kui nässu läheb oleks lihtsam lahti harutada, või lihtsalt ei viitsinud poolida.

 Paber on ära rebitud, nüüd veel pintsetidega vaja viimane osa ka õmbluse alt ära sikutada.. Ja paiga üleliigne serv maha lõigata. Nagu näha minu õmblused ei saanud väga profesionaalsed. Kuid se väike auk mis oli, sai sellele vaatamata parandatud, edasi ta enam ei rebene. Seega võin oma töö lugeda õnnestunuks.


Ja lõpptulemus sai siis selline. Nendes kohtades, kus paber katki rebenes, on voldid sees. Aga pükste funktsiooni se ei muuda, lihtsalt visuaalselt on natuke kole, aga ega selle kohapeal se ei paista, kui just keegi ekstra vaatama ei lähe. Spetsiaalse ära rebitava tugikanga oleks 99.9% tõenäosusega ilus sirge paik saanud.. väljaarvatud siis minu kõver masina juhtimine. Ja et natuke vahepeal niiti alla ka kakkus. ;)

Aasta ja 10 kuud hiljem, ehk siis järelsõna vist. 

Järgnevad pildid on tehtud täna. Paikasin 26 Jaanuaril 2020. Täna on 03.12.2021. Paik on pidanud hästi. Seda vaatamate sellele, et ma servi ei palistanud. Ja se üllatab mind. Ma arvasin, et ega nii lihtsalt seda teha ei saa.. Mõtlesin et se paik ilmselt tuleb varsti maha. Et palistamata serv hakkab hargnema. Et jääb kuhugi sadula klambri serva taha ja tõmbab midagi puruks.. Sadula klambri terava nurga, mis pükstele tolle augu hõõrus, ma loomulikut viilisin ümaraks.



Tänaseks  on mul ka spetsiaalset tugikangas varutud. (Masintikkimiseks mõeldud rebitav tugikangas.) Ka jupp ilma liimita tugikilet. Esialgsel poroovimisel oli rebitavat tugikangast väga hea kasutada. Se on jäik ja hoiab kanga hästi paigal ja sirge. Tugikilega ma nii hästi toime ei tulnud. Selle ilmselt peaks millegiga kanga külge liimima. Ehk siis suudaksin ka mina kuidagiviisi selle abil õmmelda, või peaks koos sellega riide mingi tikkimisraami vahele kruvima. Ei tea. Oleks pidant sellise kile ostma millel üks külg on kleepuv. Aga ma mõttlesin, et äkki se liim rikub kanga ära. Ka selle tugikile enda suhtes ma olin kahtlev, sest kusagil polnud öeldud millest se tehtud on. Ma usun, et se on tärklis ja seega keskonnaohutu ja ka tehnilisele kangale ilmselt suurt ohtu ei kujuta, aga mine sa tea. Ehk on tugikile sellest rebitavast kangast isegi keskonnaohutum?



 
  PS. Kui ma järgmine kord omal mingeid rattariideid parandan. Kasutan tugikilet, või seda rebitavat spets kangast. Ja kui siis hästi õnnestub ja ka mõne normaalse pildi suudan teha oma tööst, siis ma postitan selle ka. Seekord said pildid sellised millega ma ise pärast rahul polnud. Seepärast ka selle blogi tegemine ootas peaegu 2 aastat. Ma ju muidu oleks tahtnud kohe oma kätetööga eputada. ^_^




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar